Kujuta ette, et paberitükk on nii vastupidav, et seda võib võrrelda metalli ja klaasiga.
Foto: Rice University
Materjal näeb välja niisugune, et võiksid sellele kirjutada, aga selles peitub vastupidavus, mis tavaliselt on omane metallile ja klaasile. Sellegipoolest on see materjal paindlik, seda saab kokku voltida ja ühtlasi on see täielikult biolagunev.
Seda, et elektrijaamad saastavad õhku, saab vältida, kui kinni püüda kütuse põletamisel eralduv CO2 ja ladustada see sügaval maa all. Kui kasutada keskkonnasäästlikku biokütust, võib CO2 hulka atmosfääris isegi vähendada.
See tähendab, et on võimalik toota näiteks kangaid, mille värvust saab lihtsalt, kasvõi nutitelefonist muuta. Vastava uudse lahenduse on välja töötanud Florida ülikooli teadlased.
Inimese keha toodab pidevalt energiat. Nanogeneraatoritega saaks keha kineetilise energia elektrivooluks muundada. Oma keha toodetud elektriga võiks aga laadida kaasaskantavaid seadmeid.
Kestlikkus ja ökoloogilisem jalajälg on jõudnud ka autotööstusesse, kus üha enam tootjaid loodussõbralikke materjale kasutama hakanud on. Kui palju mõjutab see sõidukit hankides ostjat ja kas keskkonnasäästlikud materjalid on praktilised ning kvaliteetsed, säilitades seejuures ka sõidukvaliteedi ning –mugavuse?